KassMaania on kahtlemata minu lemmikpoeke – minu hing&süda. Aga ma pole kadekops - on olemas ka teisi suurepäraseid kohtasid. Ma olen pikka aega heietanud peas jutukest ühest poest. Ikka on tundunud sõnad väiksevõitu sisu edasiandmiseks.

Tihti peab paika, et pilt on rohkem väärt, kui lugematu arv sõnu. Minu pildinägemus siis siin...

See väike kassike – välimuselt laudalapik, nagu ütleks üks mu suur kassisõltuvuses sõber! – näitab meile teed läbi vanalinna lemmikpoe poole. Tegelikult ta teab küll, et tänavale asetatud kolmnurkse poeviida juurest algavad kutsuvad kiisukrõbuskite kausid, mis nii ülerahvastatud (loe: kassistatud!) linnas, nagu Kotor on suur luksus! 

Kohal ta ongi – nämm-nämm-nämm! – meil aga pood  jälle leitud!

See kiisu siin on nagu minu Maijake! Olgu öeldud, et kodust kauem, kui pool päeva ära olles, juba igatsen nende järele. Eks ole põhjendatult öeldud targad sõnad – kodu on seal, kus on Su kass/kassid! 


Mis armas väljapanek aknal – karbitäis unesoojaid kiisusid, emme&ta lapsukesed. Päästetud ära tänavamelust. Ja nad oskavad selle eest valju nurruga tänada! Tegelikult on seltskond, kes sellest poest peavarju, süüa&ravi saab, väga suur. Ja seda ainult poeakna annetuskarpide&poepidajanna suure südame abiga!

Kasse on igal pool – riiulitel, kaubakorvikestes, isegi kassaaparaadi all sahtlis! Ja keegi ei ütle neile –kõtt, rikud veel kauba ära! Kaup saab ju ainult paremaks minna!

Kassike tukub&kuulab karbist vist merekohinat. Kas te merekarpe ei sooviks osta?!

Punane kõutsik pakub – üks väike purjekas ehk reisilt mälestuseks?! Kõik soojalt sisse magatud! 

Küll nüüd läks tants&trall lahti! Eks me kõik tea, et kiisud armastavad karpe&kilekotte. Siin poes neist juba puudu ei ole, aga – korraks poetati ju maha uued&huvitavad! Nooruke kiisuemme, oma esimese pesakonnaga lustimas! Ise sama lapsemeelne, kui tema karvapallikesed!

Kes mängib mu seelikusabaga, kes ronib kribinal-krabinal sülle. Mina ei tea, kas nutta, või naerda – tegelikult teen kordamööda kõike, kuulates poepidaja juttu kohalike kassikeste elust.




Aeg on jälle hiline (kui mitte öelda varajane!), kui ennast minema seame. Nii me külastame seda poodi iga õhtu – süda&jalad ise viivad. Teine aken ütleb kokkuvõtvalt kõik, mis mu süda kasside kohta tunneb – kes sobiks veel paremini Jeesukese talli magama, kui mitte KASS!


Viimasel õhtul, kui eestimaiste kommipakkidega hüvasti jätma läheme, on poeukse ees koer. Valvab kasse, poodi&poepidajannat. Aga viimane on täna teine – kui väsimatu perenaine vahel pisutki endale puhkust lubab, tuleb tema eest siia sõbranna koerakesega.

Kujutelm versus tegelikkus. Enamik, kel midagi müüa, teevad seda siin linnas läbi kasside. Legendid, kuidas  kassid päästavad linna - väljamõeldis või päris?! Kasse on – tagasihoidlikult väljendades – palju. Väga väga väga palju. Kas kassiarmastus = krõbuskid&veenõud?! Sellega piirdubki tänu turistide sissevoolu&hea äriidee eest?! Mõned „tegijad“ lähevad lausa nii „tehtuks“, et nimetavad ka kaugelt äratuntavat internetikaupa kohalikuks ning väidavad – maa suur, kõik on valmistatud siin: matrjoškad põhjas, veneetsia maskid lõunas! Montenegro rahvuskunstnikuks tituleeritakse ka meie maa imearmsate kassikujude-vaaside meister&isegi toodete teisel küljel olevat kuldset (väidetavalt päris kullapuruga kirjutatut!) autogrammi näidatakse uhkelt!

Ja ärge te - mitte mingil juhul – pildistage! Sest selle riigi unikaalne kass võib maailmaavarustesse uitama minna! Eriti kiivalt teeb seda pood, kel endal internetis 72 pilti&taotleb avalikult tiitlit, kui parim suveniiripoe linnas!

Aga Kotoris läheb minu lemmikpoepidajanna hommikuti tööle&teda saadavad paljud tänulikud pehmed käpakesed. Sest nad teavad, nendest hoolitakse&räägitakse asjadest nii, nagu nad on, mõeldes päev-päeva järel – kuidas neid küll aidata…


(Viimane pilt fotograafilt Aleksandar Saša Kordic`)